Hugo Murre lugusid

Hugo Murre on endine kauaaegne Eesti Draamateatri direktor. Ta juhtis teatrit 20 aastat ning praegu veedab pensionipõlve Märjamaal. Kirjutanud hulgaliselt veel trükis avaldamata kilplaste lugusid. Meil on luba neid avaldada.

Eeskuju on kilplaste maal täna euro

(H. Kriuksvald)

Kallis kilpla rahvas!  Ma olen änam kui aasta jagu lasknud oma sulepeal seinaprao vahel puhata. Ega sellest pole ju häda tõusnudki. Head uudised olete usina lugemisega saanud kätte kõrgema seltskonna kroonikast. Pahad  uudised on veelgi põnevamalt teieni toodud igasugu kuritegude  toimikutest.

Ajad on muutunud, kilplased on muutunud. Vanem põlv on osalt maetud, osalt ahju otsa roninud. Äi püüa nooremaid ühti õpetada.

Iga  kilpla põlvkonna jõmpsikad on püüdnud olla moemehed ja ajaga kaasas käia. Isegi Muti onu tirisid nad maa alusest urkast klaaspurki  elama. Panid sisse küll põrandakütte, kuid  uutes eurotingimustes talveund põõnata oli onule siiski harjumatu. Ainult et mutipojad võivad uhkusega öelda, et nende lapsepõlve kodu oli euro.

Vanemkilpla noormehed panid kokku euroerakonna ja said linnapealikuks. Siili vanas mõisas oli olnud laste müramise koht. Uus pealik kärpis ära selle ülalpidamise kulud ja mõis läks erastamisele.

Euro asjadest oli selgeks saanud, et mis erastatud, peab saama teha kohe rahaks. Oleks ju võinud mõisa maadel kaeru kasvatada nagu vanal ajal. Sellest oleks tööd ja leiba saanud mitmele põlvele.

See poleks olnud euro. Parem oleks olnud mõisamaa lapikestena maha ärida, et noored  kilpla mutid saaksid purgid püsti ajada. Plaan oli täitsa auro ja tõotas kohe kasu, kuid mutionu vana mõisamaja jäi ette. Selle kordategemine oleks nõudnud nii mõnegi euro, nõudnud aega ja mis kõige hullem oleks nõudnud tööd. Töö on kilplas olnud mäletamatutest aegadest lollide inimeste ja vanade hobuste asjaks. Hobuseid aga euro ajal enam ei peeta – töö tegemiseks.

Mõtles päeva, pani näpu suhu ja mõtles teisegi. Nii oli hea nõu käes naks. Tegi agar linnapealik vana mõisa peale  priske kindlustuslepingu. Ja nagu kogemata  panid  püromaanid  vana maja põlema.  Kiiduväärt olid ka pritsumehed, kes lükkasid ümber korstna nii et kindlustusraha sai  omanik kätte täies mahus. Ja õnnetu näo tegi  ise omale ette ka. Padiski linna rahvas oli uhke oma noore ja nupuka linnapealiku üle, kes nii nupuka äriplaani välja mõtles.

Väljaspoolgi oma linna  vääris noore linnapealiku eeskuju hulgalist järeletegemist.   Ikka ja jälle leidus mõni  ämmamoori maja, mida võis kindlustada või mõne vana maja raudahi, mida võis vanarauaks maha müüa. Isegi suures linnas võib kesklinna vanad mutimulla hunnikud ümber lükata ja suuremaid purke püsti ajada, nii, et isegi bussid võivad alt  sabaga maad kraapides läbi sõita.

Mis aga puutub punase kuke kutsumisesse ja püromaanide osavõttu pühas konkurentsivõitluses, siis võiks sellest rääkida pika rodu lugusid kasvõi Morna  ja teiste  kaasaegsete kilpla linnakeste kohta. Aga ega see põle mitte ainus tänapäeva kilpla eduka bisnessi tööriistu. Teistest  nippidest räägime edaspidi, ehk  on lugejal midagi õppida.

Aguli ärplevad  kilplased võivad kõigega ärpleda, kui aga on ette näidata, keda nad järgi ahvivad. Näituseks, kellel on kõrgem purk, kuigi see järelahvimise mäng on tobe.

Nii saidki kilpla noored teismeliselt küllaldaselt pappi, et sõita väljamaale vaateaknaid vaatama. Selle eest võib  piisavalt osta ka udi-mudi linti. Udi-mudi lindist saab jube kihvte mulle välja puhuda.

Udi-mudi mullide puhumine on mitte ainult aguli jõmpsikatele popp, see kõlbab ära ka kilpla minilinnade poliitikutele. Puhu aga mullikesi ja kõik näevad kui edukas ja kompetentne sa oled. Eespool paistavad valimised, küllap on udi mudi rullikestel poodides hea minek. Edumeelsed kaupmehed võiksid seda varuda sama suurte hunnikutena nagu omal ajal suhkrut.

Kuidas kilplased Eurokallo ülemisandale potitäie linnupiima kingivad

(H.Kriuksvald)

Vaestel kilplastel oli jälle ahastust ja palju kahevahel arvamisi sellepärast, mis nemad oma kõrgele võõrale au andes  võõrsileivaks  ja annetuseks pidid viima.

“Raha või mõne muu hinnalise asja and läheks meile raskeks, sest et meil seda endalgi liiast ei ole, ning isandatel endalgi on seda rohkem, kui küllaga. Just seda nodi meie ju tema käest välja võluda tahamegi. Meie kingid peaksid olema niisugused, mis võõra rahakoti rauad pärani lahti teeksid. “

Edasise nõu kokkupanemisel jõuti arusaamisele, et rahanodi väljakauplemise mõte on väärt asi, sest mis võiks veel parem olla kui  pangatäis  rootsi paberraha. Siis poleks omal tarvis ülepea tööd teha, ainult astu ja osta. Rikkale Eurokallo ülemale peaks see ju kõige rohkem meelt mööda olema, kui saaks meile kõike ette panna ostmiseks. Kui  meil näituseks makaronipinki enam ei oleks, siis saaksid Eurokallo ärikad seda meile poolmuidu eurohindadega müüa ja sellest suurt kasu lõigata.

Hakkasidki kilplased igalt poolt vabrikuid vanarauaks kokku tassima. Valgast toodi vastne kartulikrõpsu vabrik, saarlased tõid ära elektrijaama, virulased briketivabriku, rävalast paberivabriku, maamehed tõid oma lehmaketid ja kartulimutid. Need kellel töötegemise isu peal oli saadeti külakoplisse, kui pahempoolsed. Kogu kogukond pidas tänujumalateenistuse oravakilplaste auks, kes selle enneolematult targa nõu olid  välja pakkunud.

Et oma rehvormide eest veelgi rohkem suulist kiitust ära teenida, tegi peavanema proua ettepaneku kinkida kõrgele külalisele veel potitäis linnupiima.

Siis võtsid nad ette kingituse mett, mida võis ehk kahe toobi jagu olla  – ühe suure poti sisse panna, mida kaks meest toobripuuga õlgadel kannaksid, miska kingitus suuremana võis paista. Sellega sai ära näidata, kui jõukaks oli kilplaste elu pärast neid tarku ettevõtmisi tõusnud.  Nende tarkade väljamõtlemiste kiituseks oli kilpla seinalehes juba kirjutatud, et kilpla rahvas on oma jõukuselt juba maailmas tõusnud saja seitsmekümnenda koha peale. Ja kui veel suurendada kartuli sissevedu, siis võiks kohe mitmest neegririigist mööda minna. Liberaalsuse tabelis oli juba neljas  koht käes – esimine auhinnatute kõrval!

Kogukonna  peavanem käis kõige ees, tema järel potikandjad, siis paarikaupa teised tähtsamad valitud mehed.

Peavanem kõneles: “Austatud linnupiim! Ärge pange pahaks ega võtke vihaks, kui meie oma liberaalsest kehvusest ühe potitäie ülemisandat anniks, meeleheaks ja kingituseks toome!”

Eurokallo ülemad ei jõudnud oma naeru kinni pidada, võttis kübara peast ja pani suu ette, et kilplased tema naeru ei näeks.

Aga Kilpla peavanem arvas, et ülemisand aupaklikkuse pärast oma kübara peast võttis ja palus alandlikumalt:

“”Aus linnupiim – ülemisand, tahtsin ütelda – pange kübar pähe. Teie olete niisama valitseja Eurokallos, nagu mina olen Kilplas.”

Siis tahtsid  potikandjad poti õlgadelt maha panna, kogemata aga libises pott põrandale ja lõhkes kildudeks, nii et kogu  mesi põrandale läks. “Tuhat ja tuline teie sisse!” karjus peavanem vihaga, “Kas teil näpud põlenud, et paremini ei oska  kinni hoida? Oh teie lontrused, kelmid, mõrtsukad ja korruptandid, kes teie kilplaste kuulsat nime  ülemisandate valvsa silma all  ära teotasite ja kogukonna vara  ära raiskasite.!”

Siiski ei raatsinud mehed lasta linnupiimal hukka minna, vaid langesid üheskoos kõhuli põrandale ja hakkasid mett lakkuma. Eurokallu ülemisand tänas hea soovimise eest ja ütles:

“Mis heal meelel olete mulle toonud on niisama hea, kui oleks see minu kätte saanud. Teie hea südame pärast tahan mina teile niipalju rahanodi anda, et teie võiksite kõike seda poolmuidu osta mis meil endal üle jääb või rikki kipub minema.

Maksmise pärast  ei pea teie mitte südant vaevama, see las jääb teie laste mureks.  Oma kallist aega ei pea teie enam töötegemiseks raiskama, et teil oleks rohkem aega uute  enneolematute ja ilmas seni kirjapanematute ettevõtmiste väljamõtlemiseks.”

Eurokallo ülemisandal ja teda saatvatel isikutel oli ära sõites väga hea tuju, lahked ja naerul näod ees.

Kilpla nõukoda oli juhtunud äparduse pärast peavanema peale väga pahane ja esitas talle süüdistuse korruptsioonikatses. Nõukoja traditsioonilise töö jätkamise huvides soovitati potikandjatel ja peavanemal omal soovil ametist lahkuda.