Kilpla lugusid

Loe Kilplasnaljandeid

Loe E.Raud. Kilplased lugusid SIIT

Hiirekoer

 

Vanasti, kui Kilpla asus Uppakallos, oli kilplastel palju loomi. Lisaks oli kõigil maja ees esinduslik sõnnikuhunnik, mis andis Kilpla tänavatele tõelise heaolu hõngu.

Ainult kui keegi oleks linnakesest kassi otsinud, oleks ta pidanud pettuma. Kassidel ei olnud siin eluõigust. See võis tunduda iseäralik, aga kilplased teadsid, miks nad neid elukaid oma elamises ei sallinud. Ja miks siis? küsitakse nüüd. Vastus kõlab: igaks juhuks!

Kunagi ammu tulnud Kilplasse üks vana mustlane ja ennustanud: “Teie linnake leiab hirmsa lõpu. Suitsupilvedes saab ta hukka ja temast ei jää järele muud kui rusuhunnik. Ja selle õnnetuse põhjuseks on – kass!”

Veel samal päeval ajasid kilplased kõik kassid oma linnast välja ja sellest ajast saadik oligi Kilpla ilma kassideta. Hiired ja rotid on samuti jumala looming, kuid siiski äärmiselt tüütu looming ja Kilplas sai neist tõeline nuhtlus. Nad õgisid kõike, mis kätte said ja vilksasid sadade kaupa üle tänavate ja läbi tubade.

Kord tuli Kilplasse rändur ja imestas, miks siis kilplased kassi ei muretse, kui nad hiirte-rottidega hädas on. Kui ta oli teada saanud hirmsast ennustusest, mõtles ta pisut järele ja ütles: “Aga siis muretsege endale hiirekoer!” Rändur ütles veel, et hiirekoerad on väga kallid, aga ta võib ühe muretseda 50 riigitaalri eest. Loom, mille rändur tõi, nägi esmapilgul välja nagu kass.

“On see ikka kindel, et see ei ole kass” küsis kilplaste peavanem härra Emisnik. “Ei, see loom on hiirekoer. Ta maksis ju 50 riigitaalrit! Mis ajast kassid nii kallid on?” Kaup tehti kokku. Kui rändur ära hakkas minema, hüüdsid kilplased talle järele, mida hiirekoer veel sööb peale hiirte-rottide. Rändur ütles: “Liha ja rasva”, aga tuul viis tema sõnad pisut kõrvale ja moonutas neid. Kilplased kuulsid: “Linna ja rahva”.

Nüüd oli kilplastel suur mure, kuidas nii ohtlik elukas ära hävitada. Hiirekoer oli parasjagu Nõukoja hiirtest puhtaks

söönud ja lakkus oma käppasid. Kilplased pistsid suurest hirmust Nõukoja põlema, hiirekoer hüppas aga teise maja katusele ja kilplastel ei jäänud muud üle, kui seegi maja põlema pista. Alatu hiirekoer sundis neid ühe maja teise järel süütama, ülejäänud töö tegi tuul. Lühikese ajaga oli kogu linn leekides.

Õhtul istusid kilplased Kilpmäe otsas ja vaatasid alla hõõguvatele ahervaremetele. “Kes seda oleks võinud arvata, et vanal mustlasel oli õigus – suitsupilvedes hävis meie linnake. Ainult selles hukus ei olnud süüdi mitte kass – vaid hiirekoer!”

(Lugu ümber jutustatud Preussleri järgi)

Pooljalgsi-poolratsa hobused

Uppakallo ülemisand pidi Kilplasse külla tulema, et oma silmaga vaadata seda kummalist ja kuulsat rahvast, keda oli  kuulnud siin elavat. Et aimu saada kilplaste taibukusest või taipamatusest, saatis ta saadiku sõnaga ette, et kilplased talle vastu tuleksid pooljalgsi-poolratsa. Kilplased mõtlema, kas minna pooled mehed hobuse seljas ja pooled maas, või minna üks jalg jaluses ja teine maas. Lõpuks tuli pagar Hapuleival hea mõte minna kepphobustel!